Hinnang autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule

Loengumaterjale lugedes tekkis esimese asjana suur kahetsus- miks ma küll omal ajal ajaloo eksamit ei valinud. Oleks pidanud nüüd peale IT õpinguid hoopis juurat edasi minema tudeerima, sest tundub, et seal maailmas liiguvad õige suured rahad ja on asjalikest inimestest suur puudus. Muidugi, autor tahaks ju tehtud töö eest väärilist tasu saada, kuidagi peab talle selle tasu kindlustama, kuid millise hinnaga? Tundub, et praegusel hetkel otsustvatel positsioonidel olevad inimesed on kohati kas päris IT-võõrad või lihtsalt pahatahtlikud/ahned. Seadused peaksid autorit kaitsma, kuid paraku on nad sageli kas nii keerulised, et tavainimene lihtsalt kõikidest nüanssidest aru ei saa, või nõnda kehvalt loodud, et nende täitmine toob maailmale pigem kahju kui kasu.

Üheks täiesti omaette maailmaks on patendid. Idee on ju üllas, kuid teostus jätab minu meelest soovida. Nii kaua, kuni patendi kehtivus ei ületa riigipiire, on minu meelest tegu suhteliselt mõttetu tegevusega- sisuliselt ei pea patendi omaja üldse olema sama isik, kes asja reaalselt ka välja mõtles ja suure töö ära tegi, sest kasvõi igas riigis võib keegi selle sama asja patenteerida ja ennast omanikuks pidada. Sellisel kujul on tegu siiski plagiaadiga ja selliseid patente ei peaks üldse tehtama. Meister veidrate patentide genereerija on Apple. Apple on patenteerinud näiteks oma New Yorki poe klaastrepi, kuid minu meelest on see samaväärne, kui ma sooviks nüüd jalgratast patenteerida ja nende müügilt tulu teenima hakata. Klaastrepid olid ju samuti juba enne Steve Jobsi olemas ja hoopis innovaatilisemad, kui tema „loodu“. Hoopis põnevamatest ja vanematest treppidest on juttu siin.

Järgmine teema, millel põgusalt peatuda tahaksin, on litsentsid ning täpsemalt Microsofti EULA. Tingimustes on kirjas, et juhul kui kasutaja tingimustega ei nõustu, võib ta mõistliku aja jooksul tagastada tarkvara kasutamatult ja avamatult isikule, kellelt see on saadud, kusjuures kulud hüvitatakse. On palju arvutite edasimüüjaid, kes ei paku võimalust osta arvutit ilma operatsioonisüsteemita, kuid Mcrosofti EULA tingimuste kohaselt peaks olema kasutajal ju võimalus mitte litsentsitingimusi aktsepteerida. Kas siis teoreetiliselt peaks ostja saama pöörduda kusagile (Microsofti Eesti esindusse ehk?) ning oma Windowsi ära anda, raha vastu saada? Olgu, enamasti on Windows siis juba arvutisse installeeritud, seega ka litsentsi tingimustega nõustutud, kuid kasutaja ei ole ju nõustunud, pood on lihtsalt ultimaatumi esitanud. Eitea, kas reaalselt ka tavakasutaja selle jutuga kusagil vastu võetakse?

Juba pikemat aega on kuum teema piraatlus. Küll püütakse karistada sellega tegelejaid, küll leiutada vahendeid selle takistamiseks. Tundub, et käimas on võidujooks, milline riik või firma probleemi paremini lahendab. Tarbijale loomulikult on tegu ebasobiva tendentsiga. Ei julge lausa ettegi kujutada, milline ülemaailmne mäss läheks lahti, kui keegi peakski suutma välja mõelda universaalselt töötava piraatlusvastase lahenduse.

Tegelikult peaks aga vaatama kaugemale. Miks eksisteerib üldse nii massiline piraatlus? Vargus on vargus, seda täielikult ära kaotada ei ole vist ajalooliselt ühelgi valitsejal õnnestunud. Kellelgi ikka näpud sügelevad, kuid tavalised nn tänavavargad ei ole nii suureks mureallikaks kui piraadid, sest nad toovad vähem kahju, neid on vähem. Mis aga ajendab masse piraatlusega tegelema? Äkki ei ole süüdi mitte nii väga uue aja ahned ja ebaausad inimesed kuivõrd just need samad intellektuaalomandit kaitsevad seadused? Kui mõistliku aja jooksul (näiteks nädala jooksul) alates sellest, kui mingi film kusagil maailmas välja tuleb, oleks võimalik see üks kõik kus maailmas mõistliku raha eest garanteeritud kvaliteediga legaalsel teel alla laadida, siis kindlasti piraatlus väheneks. Paraku on praegu valikuks kuu-kaks oodata ja alles siis filmi kinno vaatama minna (kusjuures igal pool ju kino pole, kõik filmid kinno ei jõua) või see kohe illegaalselt alla laadida ja uudishimu rahuldatud saada.

Autorid ja nende kaaskond soovib ilmselgelt eile rikkaks saada. Kui muusikapala allalaadimine oleks odavam, tõesti ainult sümboolse summa eest ning ühe loo kaupa, siis usutavasti tegeletaks muusika vallaski piraatlusega vähem. Ei usu, et selline tegevusviis neile vähem sisse tooks- ostjate arv ju suureneks. Vaevalt et plaadifirmadki pankrotti läheks, sest see, kes praegu poest truult plaate ostab, käiks eeldatavasti plaadipoes edasi- ju talle meeldib omada kodus suurt plaadikollektsiooni, mille üle uhkust tunda.

Tarkvaraga on tõesti lood ehk keerulisemad- selle puhul ei oskagi kohe head lahendust leida. Ehk tuleks lihtsalt rõhuda kasutajate teadmiste tõstmisele, originaaltootega kaasa pakkuda mingit hüve, mida piraattootega ei saa. Läheneda tuleks präänikuga, mitte piitsaga!